Kummaline Aja Libisemiskott Liverpoolis

Sisukord:

Video: Kummaline Aja Libisemiskott Liverpoolis

Video: Kummaline Aja Libisemiskott Liverpoolis
Video: Ylimielinen feministi Renaz Ebrahimi käyttäytyy hyökkäävästi ja puhuu vihaisesti. 2024, Märts
Kummaline Aja Libisemiskott Liverpoolis
Kummaline Aja Libisemiskott Liverpoolis
Anonim

Briti anomaalsete nähtuste uurija Tom Slemeni sõnul on kogu see lugu tõsi ja tegelikult juhtus. Ta räägib tüdrukust Lauriest, kes on korduvalt minevikku langenud. Alguses kogemata ja siis tahtmise järgi …

Kummaline aja libisemiskott Liverpoolis - Liverpool, ajarännakud, viktoriaanlik ajastu, armastus
Kummaline aja libisemiskott Liverpoolis - Liverpool, ajarännakud, viktoriaanlik ajastu, armastus

Spontaanne libisemine ajas on üks huvitavamaid paranormaalseid nähtusi, aga ka üks haruldasemaid.

Kuidas see libisemine tekib? Kui olete Inglismaal ja näete äkki enda kõrval härrasmeest viktoriaanlikes riietes, musta silmusmütsiga peas, ja ka kogu teie ümbritsev keskkond muutub äkki ja näeb välja nagu vanadel maalidel, siis see on just see libisemine.

Enamasti on sellised juhtumid väga lühikesed, kestavad enamasti mõni minut, maksimaalselt pool tundi või tund. Selle aja jooksul on erineval ajal tabatud inimene imestunud, kõnnib ringi ja püüab juhtunust aru saada. Mõnikord räägib ta möödujatega. Ta naaseb oma tavapärasesse aega sama ootamatult ja märkamatult, kui "libises" minevikku.

Image
Image

Ebanormaalsete nähtuste uurijate arhiivides on selliseid juhtumeid vaid paarkümmend, millest mitu leidis aset suhteliselt hiljuti. Kuid kõige kummalisem on kahtlemata tüdruku nimi Laurie … Liverpooli anomaalsete nähtuste uurija Tom Slemen rääkis temast oma raamatus "Haunted Liverpool".

2015. aastal tuli 26-aastane Pennsylvania elanik Laurie Suurbritannia linna Liverpooli, et külastada oma sõpra Sarah, kes elas Liverpooli äärelinnas Haytonis. Mõlemad tüdrukud olid kohtunud mitu aastat varem "The Beatlesi" fännide Interneti -foorumis ja said kiiresti sõpradeks.

Esimesel päeval viis Sarah Laurie erinevatele The Beatlesiga seotud Liverpooli vaatamisväärsustele ja nad veetsid sellel terve päeva, kaasa arvatud spetsiaalne bussireis. Õhtul läksid tüdrukud Saara juurde magama ja järgmisel hommikul hakkas Laurie oma sõbrale animatsiooniga rääkima kummalist asja, mis temaga öösel juhtus. Laurie oli kindel, et see pole uni ja et see tõesti juhtus.

Image
Image

Laurie magas elutoa diivanil ja järsku muutus kogu olukord elutoas kardinaalselt ning ta oli ka võõraid täis. Need inimesed, riietatud vananenud riietesse, seisid tohutu puidust raadiokasti ümber ja sünge hääl raadios ütles: "… ma pean teile ütlema, et see riik on nüüd sõjas Saksamaaga."

See oli väljavõte peaminister Neville Chamberlaini kõnest septembris 1939, kui ta teatas Suurbritannia algusest sõtta Natsi -Saksamaaga.

Laurie hakkas raadiot ümbritsevaid inimesi vaatama. Seal oli noorpaar, mees ja naine, kes hoidsid käest kinni, ja väike punapäine tüdruk, kes ütles mehele: "Issi, kas sa hakkad kaklema?"

Siis kadus kõik hetkega ja Laurie leidis end 2015. aastal tagasi Sarah elutoast. Hiljem oli Sarahl võimalus seda lugu kontrollida. Eakalt naabrilt sai ta teada, et Teise maailmasõja ajal elas tema majas Hendersoni perekond ja neil oli 1950. aastatel kopsupõletikku surnud punapäine tütar.

Laurie jaoks oli kõik juhtunu väga kummaline juhtum, mille ta tahtis algul isegi väsimuse tõttu hallutsinatsioonide arvele seada, sest sel päeval kõndisid nad koos Sarahga palju ja pea oli nähtuga muljeid täis. Kuid pärast paari nädalat, mille jooksul ta jätkas Liverpooli külastamist, oli tal jälle "ajaline libisemine".

Sel päeval läksid Laurie ja Sarah Hiinalinna piirkonna klubisse, kust lahkusid kell 14.30. Varsti pärast seda, kui nad tänaval kõndisid, nägi Laurie uuesti, et kõik tema ümber on täielikult muutunud. Laurie ei tundnud ära ühtegi orientiiri ega saanud juhtunust aru. Ta isegi otsustas, et pööras lihtsalt valele teele ja eksis, kui nägi tänava lõpus liikumas väga vana mudelitrammi.

Image
Image

Trammi tagaosas seisis Briti politseivormis mees, samuti aegunud, ja kui ta Laurie ees maha hüppas, maandus ta ebamugavalt kõnniteele ja kukkus, lüües pead. Ta kaotas teadvuse ja peast hakkas verd voolama.

Ümberkaudsed inimesed hakkasid karjuma ja arsti kutsuma ning Laurie jooksis kohale ja otsustas politseinikku aidata. Ta tõmbas kohe appi kiirustanud teise noore ja nägusa politseiniku tähelepanu ning ta vaatas imestunult Lauriet, kes oli riietatud nahktagi, ruudulise miniseeliku, lillade retuuside ja mustade nahast saabastega.

Ta hakkas juba Laurielt mõningaid küsimusi esitama, kuid äkki kadus kõik ja Laurie leidis end taas Hiinalinna kõrval asuvalt tänavalt või õigemini punastest tellistest Lady Chapel Crown hoone kõrvalt.

Hiljem, kui Laurie seda lugu Briti anomaalsete nähtuste uurijale Tom Slemenile rääkis, tuhnis ta arhiivides ja avastas, et selles kohas, 5. märtsil 1883, toimus tegelikult tragöödia trammist kukkunud politseinikuga.

Vahepeal jätkus Laurie kummaline ajas libisemine. Pärast seda trammijuhtumit möödus mitu päeva, Sarah läks tööle ja Lori, kes jätkas tema külastamist, läks Ranelagi tänava poodi.

Kui ta Midlandi pubist mööda läks, hakkas tal nina ootamatult veritsema ja sel ajal, kui ta taskurätikuga nina pühkis, muutus kõik tema ümber äkki uuesti. Laurie sai sellest aru alles siis, kui sama politseinik, kes teda viimati üllatunult vaatas, tuli talle lähedale.

Liverpool 1890ndatel

Image
Image

"Miks sa nii riides oled?" Küsis ta Laurielt ja tüdruk hakkas vastuseks talle puhast tõde rääkima. Ta ütles, et on pärit 2015. aastast, ja mingil põhjusel polnud ta sellest üldse üllatunud, kuid ta ütles kummalise fraasi: "Sa oled üks neist, kes siia jätkuvalt tuleb. Sa oled ameeriklane. Kas nad riietuvad nii?"

"Minu nimi on Laurie, mis su nimi on?" Tüdruk küsis ja sai kohe aru, et talle see politseinik väga meeldib, tundub, et ta on temasse juba armunud. "George," vastas ta.

Laurie ei jõudnud enam midagi öelda, sest ta oli omal ajal tagasi. Ja nüüd tahtis ta meeleheitlikult tagasi minna, kuid ei suutnud. Ta ei teadnud, miks see kõik temaga juhtus. Õhtul rääkis ta oma sõbrale Sarah'le oma uutest seiklustest õigel ajal ning ütles ka, et tundis selle Victoria ajastust pärit politseinikuga mingit arusaamatut seost.

Mõni päev hiljem nuputas Laurie ikkagi saladuse, kuidas jõuda ajastusse, kus George teda ootab. Kui Sarah töölt tuli, nägi ta Laurie märkust: "Armastus on võti, et jõuda tagasi sinna, kus George on. Ma olen mõneks ajaks kadunud, aga ära muretse. Ma tulen tagasi. Laurie."

Laurie oli nädalaks kadunud ja kohale ilmudes kandis ta viktoriaanlikku kleiti. Enda sõnul veetis ta George'iga 1883. aasta märtsis aega ning pani välja ka käekoti erinevate nipsasjadega, mille ta talle ostis.

Siis läks Laurie korduvalt ajas tagasi George'i juurde ja mõnikord oli ta mitu kuud ära. Ta teeb sama nüüd. Uurija Tom Slemeni sõnul uurib ta endiselt seda salapärast juhtumit ja on kindel, et Laurie räägib tõtt.

Soovitan: